Lähenev paastumaarjapäev, 25. märts, on meie rahvatraditsioonis oluline kevadpüha. Piibli järgi kuulutas peaingel Gabriel sel päeval Neitsi Maarjale ette Jeesuse sündi. Tegu on sündmusega, mis on kujundanud mitte ainult maailma palet vaid ka meie rahva enesemõistmist. Mis võiks seda selgemalt väljendada kui sõna Maarjamaa? Miks on usuvõõraks peetud rahvas selle nime omaks võtnud? 

Käesolev teema-aasta „Kaheksa sajandit Maarjamaad“ peaks aitama meil süveneda mitte ainult ajaloolistesse või geograafilistesse üksikasjadesse, vaid panema ka küsima, mida tunneme ja mõtleme kui ütleme Maarjamaa.

Ilmselt on Maarjamaa nimesse kätketud midagi elustavat ja edasiviivat. Ega muidu oleks sellest rahvusliku ärkamise ning iseseisvuse ülesehitamise ja taastamise aegu saanud Eestimaa teine, poeetiline nimi. Juba Koidula, kes on meile pärandanud surematud laulusõnad „pühast Eestimaast“, on teises luuletuses kindel: „Tõest, armsam on mul hinga/ su põues, Maarjamaa, kui võõrsil piiril õnnes/ ja aus elada!“

Sama mõtet jätkab Hendrik Visnapuu 1927.aastal ilmunud „Maarjamaa lauludes“: „Aih, ma ei küsi eales, vaene, rikas sa, / mu sünnipaik, mu südame ja meele Maarjamaa.“ Otsekui iseenesest tõusis laulva revolutsiooni üheks lemmikuks Tõnis Mäe ja Villu Kanguri palve: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead!“. Maarjamaalasele sobivat eluhoiakut sisendas aga Urmas Sisaski „Litaania püha Maarjamaa auks.“

Vaieldamatu enesestmõistetavusega nimetas president Lennart Meri vast-loodud kõrge riiklikku autasu Maarjamaa Ristiks. Selle tunnustuse on saanud juba sajad Eesti sõbrad teistelt maadelt – riigipead, poliitikud, kultuuritegelased. Sõnad Maarja ja maa sobivad meid iseloomustama ja esindama, neis peitub midagi olulist ja keskset.

****

Keskse tajumine on tähtis. Ilma keskkohata pole prioriteete ega perifeeriat. Paigalseisu ega arengut. Raamatus „Lingvistiline mets“ püüab Valdur Mikita asetada Eestit maailma keskpunkti ja leiab, et ainult õnnis tühjus teeb selle võimalikuks. Muud meil ju polegi – ei jäämägesid ega palmisaari, ei antiiki ega Nobeli laureaate. Kuid selles iva ongi, sest „asjade keskpunktis ei ole mitte midagi. Ratta keskel on tühi rumm.“ [1]

Meie ürgne, puutumatu loodus  -  tühjad laaned ja põhjatud järved, meie muistsed müüdid ja müstiline maailmataju on osa sellest tühjusest. See, mis kipub unustusse vajuma ja hävima, on algupärane ja otsustav. „Üksnes perifeeria, mõni nõiduslik maagilise mõtlemise süsteem võiks veel inimese ajalõksust päästa“[2], ja olla homse ainus pelgupaik, leiab Mikita.

Ilmselt pole tõesti suurt vahet aukartusel, mida kogesid esivanemad ürgmetsa hämaruses ja hämmastusel, mis valdab tippteadlast universumi mustade aukude ees. Elame alati teadmiste horisondil, algpõhjuste piirimail. Võimeks, mille mets meis äratas, on suutlikkus näha endast välispidise hingestatust, tajuda end ümbritsevat ja selle algpõhjust subjektina. Animism on jumalatunnetuse esimene samm, ehk isegi lahutamatu eeltingimus.

„Looduse piibli“ usulist mõju ei saa alahinnata ka ühenduses Maarjamaaga. Fanny de Sievers leiab, et „sellest sõnast kiirgab soojust ja õrnust, lapsepõlve muretust ja rõõmu. Sellega seostub kujutluses ka kodune „marjamaa“, kus sinetavad mustikametsad ja piiluvad tumeroheliste läikivate lehtede vahelt punased pohlad.“[3]  Lisagem mõttes maarjaheinad, maarjalilled, maarjakased ja -kadakad ning hulk maarjanimelisi paiku ja pühamuid.

****

Nüüd võiks aga küsida, kas tõesti keerleb maailmaratas ümber tühjuse? Kas pole ratta keskel siiski telg? Kas ei juhata perifeeria ja tühjus meid eksistentsi fundamentaalse aluseni? Andke mulle toetuspunkt, ja ma tõstan maailma üles, olevat öelnud Arhimedes. See pole lihtsalt võimatust väljendav metafoor. Lennart Meri sõnul on asi otse vastupidine: „sellesama järeldusega on Arhimedes maailma paigast nihutanud, sest ta osutas tingimusele, mis selle võimalikuks teeb.“[4]

Maarja on sellise maailmamuutva toetuspunkti meile lausa koju kätte toonud. Holistliku teoloogia, iseäranis lunastusõpetuse seisukohalt võib ju väita, et kõiksuse keskpunkt oli meie jaoks seal, kus Jumal Maarja ihus inimeseks sai. Sellele keskmele viitavad ka maarjapäeva ja Maarjamaa-aasta kandevad mõtted - Maarja kuulekus Jumalale ja tema sõnum Jeesuse kohta: „Tehke, mis tema ütleb.“ 

Hoolimata kaasakõlavatest poliitilistest kaalutlustest on kummastav, et üks metsik maalapp kauge perifeeria põhjapiiril sai nimeks Maarjamaa. Kui palveränduritel lubati asendada reis Poja maale reisiga Ema maale, osutusid siinsed alad osaks kristliku maailma südamest, mida veresoontena väljapoole sidusid pikad  palverännuteed kuni Santiago de Compostela, Rooma ja Jeruusalemmani välja. 

Selle südame tuksed pole lakanud läbi ajaloo. See on kujundanud meie vaimu ja innustanud meie iseseisvuspüüdeid. Mitte ainult nimi Maarja, Mari või Maria meie rahvalauludes või ühe populaarseima naisenimena, mitte ainult sellenimelised  pühakojad, heliteosed ja pühapildid vaid kogu kristlik kultuuripärand, millega meie muld ja minevik on kokku kasvanud, kannavad seda pühadusetaju, mida äratab kõiksuse müsteerium ja mis on kätketud sõnasse Maarjamaa. 

****

Kas pole Maarjamaa meie suurim looduslik pühapaik? Kus üldse on piir looduse, kultuuri ja kultuse vahel? Tõnnu Jonuks, Martti Veldi ja Ester Oras juhivad eelmise aasta Vikerkaares[5] tähelepanu asjaolule, „et „loodus“(nature) ei ole looduslik iseenesest“, vaid on kultuuriliselt konstrueeritud. Seetõttu käsitletakse looduslikkuse mõistet rahvusvahelisel tasandil oluliselt vabamana, võimaldades looduslike pühapaikadena käsitleda ka maastiku osaks olevaid kristlikke kabeleid, surnuaedu ja palvepaiku.

Samuti on paljud rahvausundlikud pühapaigad seotud katoliku aegsete traditsioonidega. Hinnates pühapaigabiograafiate põhjal Eesti looduslike pühapaikade tegelikku kasutamist, leiavad autorid, et „suur osa neist ei ole oluliselt vanemad kui 100 aastat ning kuuluvad selgelt uus- ja kaasaegsesse rahvausundisse.“ Samas on kindel, et usuline praktika kihelkonnakirikute, kabelite ja kalmistute näol ulatub sajandite taha. Maarjamaa kui ühendmälestise puhul võime rääkida lausa kaheksast sajandist.

Teema-aasta „Kaheksa sajandit Maarjamaad sobitub hästi Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva ettevalmistuste rivvi, tuletades meelde aateid ja ideaale, ustavust ja armastust, mida kätkeb usk Jumalasse. Vabadussõjas langenute mälestusmärgidki on osa sellest kristlikust pärandist. Hoidkem neid. Hoidkem oma pühapaiku. Hoidkem isamaad! Teema-aasta üks olulisemaid ettevõtmisi,  vaimulik laulupidu Tartus, kannab kaugeleulatuvat juhtmõtet: „Maarjamaa - Isa maa.“

Pühadus on kindlasti suurem paigavaimust, ammutades ääretuse allikast ja seistes tema teenistuses. Nii nagu Maarjagi, kellele ingel kuulutas, et püha, kes temast sünnib, hüütakse Jumala Pojaks. Ehk pole juhus, et Maarja värvid on ka meie rahvuslipu värvideks. Head Maarjamaa aastat kõigile!

 [1] Valdur Mikita, Lingvistiline mets, Välgi metsad 2013, lk 186
 [2] Samas, lk 11
 [3] Fanny de Sievers, Mateeriasse kootud palve, Loomingu Raamatukogu ½ 1992, lk 71
 [4] Vabariigi presidendi kõned 1992-2001
 [5] Looduslikud pühapaigad – uue ja vana piiril, Vikerkaar 7-8/2014, lk 93-108