ESILEHT UUDISED
KALENDER
ARTIKLID
TOETAJAD



MAARJAMAA LUGU


MAARJAMAA TEEMA-AASTA


MAARJA-KIRIKUD


SÜMBOOLIKA


KONTAKT


FOTOALBUM



MAARJAMAA LUGU 

Maarjamaa lugu

 

KOLM ELUJÄRKU

Ristirahvas elab Päästja tulemise, uue maa ja taeva ootuses – võiks öelda: tulevikus. Ent ta ei tohi ega taha unustada minevikku, kogu Kiriku, Kristuse Müstilise Ihu elulugu praeguse maa peal.

Pilguheiteks käidud teele on meil, Eesti ristirahval, küllalt põhjust juba sellepärast, et meie kirikulugu ootab alles kirjutajat ja orjaöö-müüt kummutamist, ent eriti just nüüd, mil on välja kuulutatud juubeliaasta Kaheksa sajandit
Maarjamaad.

Aastal 2015 möödub 800 aastat suurest kirikukogust, kus eestlaste piiskop tutvustas maa-ilmale esimest korda Maarjamaad. Juubeliaastal tuletagem meelde seda, mida on tehtud enne meid – ning mõelgem sellele, kuidas meie Maarjamaad edasi ehitada tahame.

Reformatsiooni algus ja Eesti Kirikute Nõukogu asutamine jagavad ülevaate kolme järku:

üks kirik – aastani 1523

palju kirikuid – 1523-1989

ühine kirik? – aastast 1989

 

K R I S T U S E   K I R I K

Sõna „kirik“ kasutavad kõik kristlased, kuid õige mitmes mõttes: praegu tegutseb Eestis mitukümmend kristlikku kirikut-kogudust. Kõik teavad küll, mille eest kiriku asutaja palvetas:

"... et kõik oleksid üks – nii nagu sina, isa, minus ja mina sinus – et nemadki oleksid meis, et maailm usuks,

et sina oled mu läkitanud." /Jh 17:21

Kõigil on kindlasti meeles ka Jeesuse uus käsk:

"Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!

Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid – kui te üksteist armastate." /Jh 13:34j

Ristirahva nähtava ühtsuse taotlemine, mis on maailmas tuntud oikumeenilise liikumise nime all, annab meile hea lähtepunkti Maarjamaa ristirahva mineviku ja tuleviku vaatlemiseks.

 

MAARJA MAA

Kui küsiksime Neitsi Maarjalt: „Missugune maa võiks kanda Sinu nime?“, saaksime vastuseks: „Kus rahvas ütleb nii nagu mina – olen Issanda teenija.“

Selle vastuse pani kirja evangelist Luukas. Jumala sõnumitoojale vastas Maarja: „Vaata, siin on Issanda teenija – sündigu mulle sinu sõna järgi!“

Selle vastuse – „Sinu tahtmine sündigu!“ – peaks andma iga ristiinimene. Jeesus ütleb ju: „Teie palvetage nõnda.“ Maarjamaa nime võiks kanda iga maa, mille rahvas seab endale elueesmärgiks Jumala tahtmist teha.

Seda nime võiks siis õigusega kanda ka Eesti, kui tema rahvas võtaks nõuks Issandat teenima hakata.

 

 

I

Ü K S

K I R I K

 

VEND NIKOLAUS

Meie maa esimestest kristlastest on säilinud väga vähe teateid. Arheoloogid väidavad, et hiljemalt 9. sajandist osalesid eestlased Ida- ja Lääne-Euroopa vahelises kaubanduses. Võime oletada, et mereäärne rahvas võis veelgi varem ristiusust kuulda saada ja nii mõnigi võis end ristida lasta, kuid konkreetsed andmed on väga lünklikud.

Üksikuid teateid siiski on. Nii näiteks teame, et eestlaste linnus Tarbatu oli aastatel 1030-1060 venelaste valduses. Vene krooniku andmeil ehitanud nad sinna ka kirikuid, ent siiani ei ole neist mingit jälge leitud.

Eestlased ilmuvad maailma ajalukku üllatavalt kõrgel tasandil: paavst Aleksander III isikliku soovituskirjaga Issanda aastast 1171. Nimelt on Stavangeri kloostri eestlasest vend Nikolaus  nii vaga ja kombekas mees, et Püha Isa ise temast kirjutamiseks sule haarab. Kellel maarjamaalastest oleksid paremad „atestaadid“ kui vend Nikolausel, kes meie rahva esimesena maailma ajaloo näitelavale toob? Rohkem teateid meil temast kahjuks ei ole. Me teame küll, et a. 1165 pühitseti Prantsusmaal eestlaste piiskopiks munk Fulco, ent sellest, kas tema ja talle abiliseks soovitatud
vend Nikolaus iial Eestisse jõudsid, „vaikib ajalugu“, nagu öeldakse. Läti Henrik jälle teatab, et Virumaa mees Tabeline oli end Ojamaal ristida lasknud, ent ei anna aastat.

Õnneks on esimese ristikoguduse loomine meie mail nii hästi dokumenteeritud, et võime öelda: Maarjamaa kirikulugu algab aastast 1180.

 

MEIE APOSTEL MEINHARD

Paljud rahvad on meie peale kadedad kroonikaraamatu pärast, mis kirjeldab esimeste koguduste sündi meie maal – pealegi nii köitvalt, et on nauditav tänapäevaselegi lugejale. Aastaid 1180-1227 valgustava Läti Henriku kroonika kirjapanejaks on sündmustes osalenud misjonär Henrik. Õnne on meil olnud ka sellega, et tervelt kaks kolmandikku teosest (19 peatükki 30st) räägib eestlastest. Õnne lõpuks sellegagi, et tervikuna on raamat pühendatud Maarjamaale – Henriku sõnutsi sellele, mida kuningad tänini pole suutnud, ent Õnnis Neitsi üürikese ajaga ja leebesti korda saatnud.
Henrik pani kirja Maarjamaa sünniloo alguse.

„Segebergi kloostris oli auväärse eluviisiga, aulikult hallpäine mees, õndsa Augustinuse ordu preester,“ jutustab Henrik. „Ta tuli Liivimaale lihtsa meelega, Kristuse pärast ja üksnes Teda kuulutama, asus julgesti Jumala tööle, jutlustas liivlastele ja ehitas Ükskülasse kiriku. Selles külas ristiti kõige esmalt Kuulevene isa Ülo ja Alo isa Vietso, pärast neid teisigi.“

Henriku käest kuuleme ka Meinhardi abilistest: „Saksa kaupmeestel, kes olid liivlaste sõbrad, oli kombeks sagedasti laevaga Väina jõge mööda käia.“ Siitkaudu kulges suur kaubatee Lüübek - Visby - Novgorod ja jõesuudmes asuvate liivlaste järgi sai maa nimeks Livonia. Siia saabus Meinhard, kes asutas Väina saarele Üksküla koguduse ja pühitseti aastal 1186 esimeseks selle maa piiskopiks. Teda on siis ka õigusega Liivimaa apostliks nimetatud. Ent Meinhard muretses ka eestlaste eest: ta ostis vabaks ühe Virumaalt röövitud poisi ja saatis Saksamaale preestriks õppima.
Sellepärast võime Meinhardit ka eestlaste apostliks nimetada.

Üksküla piiskopina jõudis ta teenida kümme aastat (1186-96). Nähtava tähisena jäid tema tööst jutustama selle maa esimesed kaks kivilinnust (Üksküla ja Holm), kuid võrratult tähtsam oli tema töö esimeste koguduste rajajana, mis pole silmale nähtav. Seda tööd on meil põhjust meelde tuletada just Maarjamaa juubeliaastal, sest Meinhardist sai ka meie maa ristiisa: ta asutas oma piiskopikiriku juurde Õndsa Neitsi Maarja konvendi. Siit on tuletatud niihästi Ema maa (Terra Matris) kui ka Maarjamaa (lad. Terra Mariana, läti k. Mâras zeme). Heal lapsel ikka mitu nime!

 

SEELID, VENDID, KURELASED...

Maast, kuhu ta läks, teadis Meinhard palju vähem kui meie – meie jälle teame nii palju, et vajame olulise esiletõstmist. Vaevalt oskas Meinhard ise ette aimata, kelle kõigiga tal võis tegemist tulla, ent üks oli selge: ees ootab tuhande valitseja – teisisõnu ka tuhande lepingu – maa ning tal tuleb elada saarel, kus saksa kaupmeestel on peatumisluba.
Mingit riiki siinmail 800 aastat tagasi veel polnud: maal elasid liivlased, kurelased, latgalid, zemgalid, vendid, seelid, saarlased, ugalased, sakalased  jne – kroonik Henrik nimetab neid kord keele, kord tollaste maakondade järele. Ka linnu polnud veel: rahvas elas külades, külavanemaiks lihtsalt hakkajamad mehed. Mõni „hästi hakkaja“ mees võis oma nõusse saada palju külasid, kus kauplemiseks oli vaja olla „sõber“ – saada nende luba.
Asjade selline seis oli saksa kaupmeestele üpris tülikas. Mujal piisas rahuliku kaubatee tagamiseks lepingust mõne suurema vürstiga, Läänemere idakaldal aga mitte – lepinguid tuli sõlmida kesteab kellega, ent tee jäi ikkagi eluohtlikuks. Miks mitte viia sinna mõni misjonär, kes nad ära ristiks ja õpetaks „ristiinimese moodi“ asju ajama? Nagu mujal Euroopas?
Tänapäeval võime Meinhardi tööd küll ka „Balti maade euroopastamiseks“ nimetada, ent kaasaegne Henrik iseloomustab seda tabavamalt: ta tuli siia üksnes Kristust kuulutama. Siia tõid ta küll kaupmehed, kuid mitte mõni vallutamishimuline vürst – ning kirikuid-linnuseid ei ehitanud ta ei kaupmeeste ega ühegi maapealse kuninga, vaid Kristuse kiriku jaoks. Maarjamaa kirik mälestab oma püha piiskoppi 11. oktoobril.

RÖÖVLID & RÜÜTLID, TULI & MÕÕK

Võib öelda, et lepinguid sõlmiti, peeti aus ja murti meie mail nagu mujalgi. Ent ka röövleid oli – nii maal kui merel. Üldiselt peeti lepingutest kinni, kuid Läänemerel seilasid ka piraadid, kes ei hoolinud lepingutest; turvamehi  oma vajasid kaubalaevad – jah, nii nagu praeguse Somaalia mail – ent ka Läänemere äärsed asulad, kus meie esiisad käisid tule ja mõõgaga röövimas, tapmas ja põletamas. Saagiks tõid nad kaasa kõike, mida kanda jõudsid – ka noori inimesi, keda sai ennast orjama panna või teistele orjaks müüa.
Mida võisid ette võtta kaupmehed? Tollal oli kõigil meeles hiljutine ristisõda vendide vastu, mis „lõi korra majja“ nende maal. Miks mitte ka Liivimaal? Elati ju ristisõdade ajastul ja see näis hea: olid ju ristisõdijatel oma kindlad reeglid, mereröövlid aga ei tunnistanud mingit seadust. Keegi ei oleks julgenud väita, et olla röövel on ausam kui olla rüütel. Meie võiksime öelda: rüütlid olid rahukaitseväed.
„Tulega, mõõgaga, tuli võõras mees,“ laulsime veel tänavuselgi laulupeol. Tulid lähinaabrid, tulid meretagused, ent ilma tule ja mõõgata tulnud Meinhardi võtsid meie esivanemad vastu tule ja mõõgaga. Henrik jutustab, kuidas tema elu oli mitu korda hädaohus ja ta katsus siitmailt põgeneda. Kaupmehed lubasid talle aga, et vajaduse korral saadavad kaitsjaid. Meinhard jäi ja hakkas linnuseid ehitama. Ilma tule ja mõõgata.
Tuli ja mõõk siiski tulid, aga alles pärast Meinhardi surma. Võiks öelda: tuli tolle aja Lääne-Euroopa kõigega, mis sinna kuulus. Ristisõdijaid oli seal juba tükk aega, kellelgi polnud vaja neid meie jaoks leiutada.
Ent Jeesus oli apostlitele öelnud: Kõik, kes mõõga võtavad, saavad mõõga läbi hukka! (Mt 26:52). Nii lõpuks läkski: 13. sajandil mõõga väel loodud Liivimaa kirikuriigike hukkus 16. sajandil Vene-Liivi sõjas.
 
KAUPO JA LEMBITU

„Kas Kaupo oli reetur või oma aja ettenägelikem poliitik?“ küsis üks soomlane 60ndatel  Tallinna ajakirjanikelt. „Täna on reetur, pärast järgmist parteikongressi võib sangar olla,“ arvas üks. Kes ta siis oli?
Kaupo oli ilmselgelt soome sugu rahvaste enimnäinud mees. Läti Henrik jutustab, kuidas tsistertslane Theoderic ta Rooma viis, ja kuidas paavst Innocentius III, tolleaegse Lääne-Euroopa võimsaim mees, Kaupo südamlikult vastu võttis ning kingituste ja õnnistusega koduteele saatis. (LHK VII). Reisil oli Kaupo oma ihusilmaga näinud sadu linnu, mille vägevusest teised liivlaste vanemad ei oleks osanud undki näha. Muidugi olid nad kuulnud juttusid nii Rooma kui ka Bütsantsi hiilgusest-vägevusest, kuid ise olid nad parimal juhul näinud ainult Läänemere äärseid linnu. Ja teadsid, et nendest võis mõne hakkajama mereröövlipealiku jõud küll üle käia. Selle poolest oleksid nad kasvõi Sigtuna väravad võinud ära tuua.
Ja nüüd see Kaupo: „Nad võidavad niikuinii! Neid on musttuhat! Teeme parem rahu, mehed, siis nad ehitavad meile ka linnad!“ Kas teised vanemad, kes olid näinud rüütleid ainult mõnekümne kaupa korraga tulevat, võtsid Kaupo sõnu meremehe-jutuna? Uskuma nad igatahes ei jäänud, vaid tulid sadade laevadega Kaupo linnust vallutama. (HLK  XV:3) Ega saanud sellestki jagu, vaid kaotasid oma kolmsada. Ent ei õppinud sellestki.
Aastal 1937 ilmus näidend Kaupo, kus Lembitu on tagurlik kolkapatrioot ja orjapidamise eest võitleja, Kaupo aga edumeelne eurooplane ja vabaduseapostel. „Liivlaste nimi jäägu ajaloosse sellisena, nagu nad olid – meresõitjad ja kaupmehed, uhke ja ärgas eesti hõim, vastuvõtlik kõigele, mis kõrgeim ja parim, ning esimesed, kes tõeliselt tõid Euroopa kultuuri Baltimaile,“ kirjutas autor. Rahvusromantikute jaoks oli see juba tollal „poliitiliselt ebakorrektne seisukoht,“ nõukaajal veelgi ebakorrektsem. Autor suri siis ka a. 1942 Solikamskis. Ent nüüd? Miks mitte lavastada? Ajaloo seisukohast on ju ikkagi tegemist meie enimnäinud esivanemaga.

ORDUVENNAD

Ristige nad Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetage neid pidama kõike, mida mina olen käskinud teid pidada, ütles Kristus (Mt 28:19j). Vastristitud vajasid õpetust. Seda hakkasid jagama vaimulikud vennaskonnad, keda eestikeelne trükisõna nimetab sageli üldistavalt „ordudeks“. Maarjamaalasel on põhjust meeles pidada eriti kaht: tsistertslased ja dominiiklased. Nende kõrval tegutses ka Mõõgavendade ordu, kuid nende ülesandeks oli maa kaitsmine – tänapäeval ütleksime: turvateenistus.
Tollases kirikus tegutses suur hulk vaimulikke vennas- ja õeskondi, kel oli oma kindel kord (lad. ordo). Igal üksikul vennaskonnal oli küll oma eriline põhikiri (reegel), kuid kõigile olid ühised kolm põhilist tõotust: kuulekus, vaesus ja karskus. Relvi tohtisid kanda ainult rüütli-ordude liikmed, kuid on vaja rõhutada, et need kolm tõotust andsid ka nemad.
Sellest suurest hulgast meie maile jõudnud kaks vennaskonda olid üsna erinevad: püha Benedictuse reeglit järgivate vennaskondade perre kuuluvad tsistertslased elasid maakloostrites ja elatasid end oma kätetööst, püha Dominicuse asutatud jutlustajavennad asusid linnades ja elatasid end annetustest (mis põhjusel neid ka kerjusmunkadeks hüüti). Põhikirja järele ei oleks tsistertslased õigupoolest tohtinudki misjonitööd teha, ent meie mail nad seda siiski tegid.
Nende tööd pole meil kerge ette kujutada, sest õpetada oli tohutult palju, ka kui vaadelda ainuüksi kristlikku kirjavara, mis täitis juba raamatukogusid – eestlasi tuli aga alles lugema õpetada. Trükikunst oli alles leiutamata, ajakirjandust polnud olemas – õpetustööd sai teha ainult selles vormis, mis on õnneks meilegi tuntud: kirikus. Või siis ka koolis. Aga vähe sellest, et maal ei olnud veel ühtki kirikut ega kooli: õpetajad pidid esiteks hakkama õppima õpilaste keeli...
Õpetada oli aga veel palju-palju muudki kui kirjasõna. Oli vaja ehitada linnu ja sadamaid, õppida tundma Lääne-Euroopa kaubandust, suhtlemisviise jne jne Lühidalt: lõikust oli palju, töötegijaid vähe. Ajast pärast kogu Eesti ristimist (1227) pole meil kahjuks ka Henriku Liivimaa kroonikaga võrreldavat ajalooallikat.
Sellest, kui vähe me praegu tollest ajast teame, on heaks näiteks Valkena kloostri lugu. Umbes aastal 1230 Amme jõe suudmesse rajatud kloostrile pandi nimeks Valkena. Jah, kaugelt võõrsilt tulnud tsistertslased andsid oma uuele kloostrile eesti nime, mis püsib muutmatuna kloostri hävitamiseni aastat kolmsada hiljem (1558). Kõigil säilinud abtipitsereil seisab nimi Valkena, kõigis säilinud ürikutes samuti. Ajaloolased muidugi teavad seda, ent kes muu? Kõik „teavad“ aga Kärkna kloostrit, mida pole iial olemas olnud... Korrektne oleks öelda: Kärknas asuvad Valkena kloostri varemed.
Peamist teame aga siiski: Lääne-Euroopas toimus ristirahva õpetamine eestkätt kirikutes. Õpetuse keskmeks oli Armulaua müsteerium, mida tuli pühitseda väärikas pühakojas – nagu näiteks hiljem Pöidesse kerkinus. See pühitsemine ise oli esmane õpetus isegi siis, kui polnud keeleoskajat. Meie maal aga kirikuid veel polnud. Nende ehitamine oli siis selgesti ka kõigi misjonäride esimene ülesanne.

»MUISTNE VABADUSVÕITLUS«

Kõik mäletavad hiljutisi vaidlusi selle mõiste ümber, mida „Eesti ajaloo“ keskaja köite autorid-ajaloolased ei taha kasutada: tegemist olevat millegi muuga. Võõra asjaga, mida võiksimegi siis esialgu nimetada võõrkeelse terminiga: culture clash. Euroopa Liidu vastaseid leidub Eestis praegugi palju – ka neil ei tule põhjendustest puudu. Mõned mäletavad veel meie „vabatahtlikku astumist sõbralike nõukogude rahvaste perre“. Ent räägime ka „kuldsest Rootsi ajast“ ja „muistsest vabadusvõitlusest“, mida ei mäleta keegi, ent usub tundvat. Kas me ei peaks hoopis ütlema, et meie esivanemad võitlesid euroopastumise vastu? Jätkem siinkohal „Kungla rahvas kuldsel a’al“ ja muu rahvusromantika siiski kõrvale ning küsigem ainult: kas meie esivanemad ristiti vastu tahtmist?
Ristisõdijate seisukoht oli: kui me neid ei risti, läheksid ju kõik põrgusse – saagu pigemini mõned surma, siis saavad kõik muud päästetud. Ja tegid paganatele relvadega selgeks, missugune jumal on vägevam. Kui nood siis ütlesidki: jah, teie jumal on vägevam, ristige meid – kas nad väljendasid sellega oma soovi või mitte? Ajaloolased hoiduvad õigustatult usulistest põhjendustest, kuid ei saa neid ka välistada; seevastu on meil, siinsel ristirahval, Maarjamaa teema-aasta puhul põhjust nende asjade üle järele mõelda. Õnneks on meil olemas Henriku põhjalik jutustus võitluste tegelikust käigust, mille lugemist võib kõigile soovitada.
 

A. D. MCCXV – LATERAANI KIRIKUKOGU

Võib öelda, et Maarjamaa kirikulugu kitsamas mõttes algab Issanda aastal 1215. Riiast lähtunud sõjaretki oli küll toimunud juba aastat kaheksa, ent alles suvel 1215 ristiti Sakalas ja Ugandis esmakordselt suur hulk rahvast. Mõni kuu hiljem leidis aset teinegi suursündmus: Roomas tuli kokku IV Lateraani kirikukogu, mille ligi 1400 osavõtja hulgas seisis esmakorselt episcopus Estonum (eestlaste piiskop), kes võis kõigile jutustada, mis on Livonia, Neitsi Maarjale pühendatud uudismaa, ja mis seal toimub.
Tänu Henrikule teame neist sündmustest üksikasju, mida on hea meeles pidada. Kõigepealt: kirikukogul osales koguni kaks „meie kandi“ piiskoppi, nimelt Riia piiskop Albert ja tema poolt juba aastal 1210 eestlaste piiskopiks pühitsetud tsistertslane Theoderic. Kuuleme ka, et ristimised toimusid Ugandis kuni Emajõeni, Sakala mail kuni Paala jõeni. Huvitav olukord: oli juba suur hulk ristituid, kuid esimene kogudus alles loomata...
Henriku jutustus piiskop Alberti palvest paavstile vajab kommentaari. Albert taotles nimelt Riia ristisõitjatele sama indulgentsi, mis oli lubatud Püha Maa („Poja maa“) omadele, Innocentius seda aga ei andnud, vaid lohutas Riia piiskoppi lubadusega, et ta tahab ka „Ema maa“ eest hoolitseda. Üks tänapäevani käibiv rahvusromantiline müüt kõlab nimelt, et Innocentius III olevat „pühitsenud Eesti neitsi Maarjale“, andnud just Eestile Maarjamaa nime. Ilus lugu, kuid Henrikule tundmatu. Tema teatab meile hoopis, et aastal 1201 pühitses piiskop Albert Neitsi Maarjale kogu Liivimaa (tota Lyvonia, HLK VI:3). Pühitses niisiis ka seelid, vendid, kurelased ja muud, kuid ei andnud neile mingit uut nime.

79 KIHELKONDA

Mis meie apostlil Meinhardil selgesti silmade ees seisis: kiriku põhistruktuuriks on kogudustest koosnev piiskopkond. Piiskop on apostlite ametijärglane, kogudusi teenivad piiskopi poolt pühitsetud ja pastoriametisse seatud preestrid. Esialgu tuli Meinhardil küll  asutada maa esimene kogudus, ent aastal 1186 pühitseti ta Liivimaa esimeseks piiskopiks. Siit sai alguse piiskopkondade-koguduste rajamine ka eestlase hulgas. Etteruttavalt: reformatsiooni alguseks (a. 1523) oli meie maal välja kujunenud kolm piiskopkonda (Tallinn, Tartu, Saare-Lääne) kokku 89 kogudusega, millest kümme linnades, 79 maal. See tähendab ka, et umbes 300 aastaga oli ehitatud ümmarguselt 90 kogudusekirikut. Tõesti: ristiusk andis meie maale uue palge. Seda uut palet püüab nähtavaks teha Olev Soansi graafiline leht Eesti sakraalarhitektuurist (Estoniae sacrariorum charta architecturae, 1977).

»SAKSA  KIRIK«

On vaja meeles pidada, et Eesti on olnud tervelt 700 aastat Saksa koloonia, eriti mis kirikusse puutub. Et 12. sajandi lõpus Väina suudmesse asutatud uuest kogudusest Saksa koloonia sai, oli ootuspärane, ent et ta selleks jäi, on hoopis teine lugu.
Sakslaste Hansa Liit, kelle kaupmehed misjonär Meinhardi siia tõid, valitses tollal Lääne-Euroopa kaubandust ning saksa keel oli siis ka üldiseks asjaajamiskeeleks Novgorodist Londonini – loomulikult Liivimaalgi. Kirikuelu kulges Euroopas tavaliselt küll teisiti, ehkki asjaajamiskeel oli ka seal üksainus (ladina) – rahvast teenis ikkagi omamaine ja -keelne vaimulikkond. Koloniaalkirikutes juhtus aga pahatihti, et võõrsilt tulnud misjonärid ei saanud hakkama ametikohtade üleandmisega „pärismaalastele“. Soomes siiski said: mitu soomlasest vaimulikku õppis näiteks Pariisi ülikoolis. Eestis mitte: meie keskajast teame nimepidi ainult kaht omamaalasest preestrit, kes seisavad nagu kaks tuletorni ajastu alguses ja lõpus: Viru Johannes, kelle tapsid liivlased a. 1206, ja Saare-Lääne piiskopi kanoonik Johannes Pulk (kõrges ametis u. 1518-1535).
Kahjuks ei toonud reformatsioongi siin muutust: „Kohalik rahvas soovib orjuses elada, sest muidu ei saa ta oma kurjast loomusest lahti,“ väitis üks ametlik ürik veel Rootsi aja lõpul. Esimene eestlane pääses pastoriametisse alles 19. sajandil, nn ärkamisajal. Siis hakati kõike küll ehteesti moodi korraldama, kuid see pidi olema täpselt samuti kui sakslastel, tuletas meile meelde Jaan Kaplinski. Ajastu lõpuks võib pidada aastat 1940 („baltisakslaste kojukutsumist“), mil Eestist lahkus 65 EELK pastorit. Ent kuidas on lood kirikulooga? Paar aastat varem oli ilmunud Olaf Silla Eesti kirikulugu, mille arvustaja leidis, et  Eesti kirikuloo asemel olime saanud  järjekordse balti kirikuloo. Silla raamatu kõrvale ei ole aga tänini midagi võrreldavat ilmunud. Praegu käibiva Eesti üldajaloo saime Soome autorilt – kas jääme ootama, kuni mõni välismaa kirikuloolane meie peale halastab?
Aastani 1300 kerkis eestlaste maile kaheksa uhiuut linna: Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi, Narva, Haapsalu, Rakvere ja Paide; esimesest neljast said hansalinnad. Majanduslikult käis eriti hästi Tallinna ja Tartu käsi, kuhu ehitati uhkeid kirikuid. Tallinna linnaisad võisid hoobelda maailma kõrgeima kirikutorniga, Pirita klooster jälle linna omadest suurema kirikuga.
Linnad ei erinenud Saksamaa omadest: nende ehitamine ja valitsemine olid täies ulatuses sakslaste käes. Ent algusest peale elas neis ka eestlasi. Jumalateenistused olid põhiliselt ladinakeelsed kõigile, jutlused saksa ja eesti keeles. Tallinna jutlustajavendade teenistustel käis ka palju eestlasi linna ümbruskonnast. Need jutlused olid ilmselt nii populaarsed, et reformaatorite poole üle läinud raad ei osanud a. 1525 targemat ette võtta kui vennad linnast minema ajada – „äärmiselt mõnitavalt ja brutaalselt,“ kirjutab kirikuloolane Arthur Vööbus.

 

 

II
 

PALJU

KIRIKUID

 

»MITTESAKSLASED«

Sellest, kuidas baltisakslastest luterlased said, teame õige palju, kuidas ent eestlastest, väga vähe. Põhjus on lihtne: uue usu jutlustajaid palkas linna raad, eksklusiivne sakslaste kogu, kuhu mittesakslane (loe: eestlane) ei saanud kuuluda. Aastast 1525 on säilinud jutlustaja Lange nõudmine Tallinna raele, et kirikuteenistus  peab toimuma saksa keeles, ent lihtrahva asjus nendib Eesti ajalugu II  (2012): ei ole teada, mida ... evangeelse jumalateenistuse all 1520. aastate Liivimaal õigupoolest mõisteti. Tolleaegseid jutlusetekste ei ole säilinud. ... Otseseid andmeid reformatsiooniideede aktiivsest levikust talurahva seas ... teada ei ole.

Me ei tea, kuidas käisid esimesed maakeelsed luterlikud jumalateenistused. Kas laulude tekst loeti või lauldi ette? Esimesed lauluraamatud ütlevad ju kohe, et nad trükiti sakslaste jaoks, kes peaksid lihtrahvast õpetama, aga ka sada aastat pärast uue usu saabumist trükitakse maakeelne tekst ikka veel saksakeelse kõrvale. Kuna 1535. a. katekismus sakslaste poolt peatselt ära korjati ning 1554. ja 1585. a. katekismus-lauluraamatud on jäljetult kadunud, tekib koguni mulje, et sakslased takistasid maakeelse vaimuliku kirjasõna levikut. Soome- ja lätikeelsed piiblitõlked ilmusid ammu enne eestikeelset, mis sai teoks alles a. 1739 – tänu mõjuka Saksamaa-sakslase sekkumisele, kuna liivikeelset ei ilmunudki.

Reformatsioonikirikuid oli mitu, kuid meie maile jõudis ainult üks; on vaja meeles pidada, et ka nn Augsburgi rahu põhimõte kelle maa, selle usk (lad. cuius regio, eius religio) käis ainult selle ühe uue võimaluse kohta. Umbes nii läks ka eestlaste maal: kus mõisnik luterlaseks hakkas, loeti luterlasteks ka tema talupojad. Linnaeestlased said esialgu ise valida.

»ROOTSI KIRIK«

Nn „vana hea Rootsi aeg“ kehtestas riigiusu: a. 1626 pagendati maalt viimased katoliiklased. Tartu jesuiidivendi, kes a. 1601 kinni võeti, mõnitati Tartus avalikult ja põhjalikult pool aastat. Siis pandi kõik kaheksa vangi seljale seotud kätega härjavankrile ja  küüditati Tallinna kaudu Rootsi vanglatesse. Ükski neist Tartusse tagasi ei tulnud. Esimesed Rootsi küüditatud surid vangis 14. juunil 1603. Ei saa siiski öelda, et „Rootsi reform“ seisis vastaste paigutamises „rootsi kardinate taha“ –see väljend oleks veel liig leebe.

Tollast Rootsi kirikuelu ei saa Eesti omaga võrrelda: seal rääkisid nii aadel kui vaimulikkond üht ja sedasama keelt, linnades käibiv saksa keel oli sugulaskeelena lihtrahvalegi arusaadav. Loomulikult hakkasid siis ka meie maale saadetud rootslastest kirikujuhid neile enesestmõistetavaid talurahva õigusi – nt kooliharidust – nõudma, sama enesestmõistetavalt hakkas aga ka siinne aadel vastu, väites, et eestlane ei olevat võimeline midagi õppima. Koolimehel Forseliusel tuli siis eestlasest õpilased kuninga ette viia oma teadmisi näitama.

Rootsi ajal ilmus Uus Testament nii lõuna- kui põhjaeesti murdes (1686, 1715).

»POOLA KIRIK«

Me nimetame Poola ajaks neid nelja aastakümmet, mil Lõuna-Eesti oli Poola valduses (1582-1629) ja mil püüti siin kehtestada uut kirikukorda, mida võiks nimetada „Poola kirikuks“. Selle keskuseks loodi a. 1585 Võndu (praegu Cçsis) uus piiskopkond, eestlaste asualal sündis aga juba a. 1582 Collegium Derpatense (Tartu Kolleegium), millest sai meie esimese ülikooli eelkäija.

On vaja rõhutada, et kolleegiumi asutajad ei rääkinud poola, vaid saksa keelt, ent õppisid ära ka eesti keele (ning nii ruttu, et neid süüdistati nõiduses!) ja hakkasid viivitamatult välja andma maakeelseid raamatuid. Juba a. 1585 ilmus katekismus-lauluraamat, mis läks kohe käiku nii lugemiku kui ka laulikuna. Kahjuks pole ühtki eksemplari säilinud, ent sedakorda polnud hävitajateks sakslased, vaid Tartu vallutanud rootslased, kes panid kolleegiumi kirjavarale tule otsa.

Ainsast Tartu jesuiitide meieni säilinud väljaandest selgub aga, et neid tuleb pidada lõuna-eesti kirjakeele rajajaiks. Nende loodud ortograafias oli muuseas näidatud ka meie kolmas välde. „Nagu need tõigad näitavad,“ kirjutab kirikuloolane Vööbus, „osutasid jesuiidid palju sügavamat soovi ja agarust maakeele omandamisel, keele kasutamise läbi kõnes ja kirjas ja selle kultiveerimisel kirjanduliku tegevuse läbi, kui ükskõiksed pastorid, kes uhkustasid reformatioonisõnumi vägevusega“.
Kolleegium hakkas kohe ette valmistama ka omamaist vaimulikkonda. Lühikeseks jäänud tegevusajast hoolimata jõudsid nad ette valmistada ja ametisse pühitseda preestreid, kellest tõenäoliselt neli olid eestlased. Nende edasisest saatusest pole meil andmeid, sest sallimatud rootslased keelustasid katoliku kiriku ja saatsid kõik vaimulikud a. 1626 maalt välja. Nii surmati aga ka juba eos võistlus nende ja riigikiriku vahel, mis võinuks kanda maa pärisrahva jaoks head vilja.
Neli aastakümmet kestnud Poola aega on meil ka vastureformatsiooni ja rekatolisatsiooni ajastuks nimetatud, ent neid nimetusi pole lihtne põhjendada. Näib õigem, selle lühikese, kuid õige pingerikka perioodi nimeks jätta lihtsalt Poola aeg.

VENNASTEKOGUDUSED

Aasta 1730 avab veel ühe uue peatüki Maarjamaa ristikoguduse ajaloos: sel aastal avati meie esimene vennastekogudus. Asutajateks olid jällegi Saksamaalt tulnud misjonärid (nn Määri vennad), kuid need suhtusid eestlastesse algusest peale kui vendadesse ja usaldasid nende kätte koguduste töötegijate kohustusi. Asuti hoolega lugema Uut Testamenti, peagi ka vennaste eneste toetusel ilmunud (1739) Piiblit, looma maakeelseid kirikulaule ja usulist kirjavara.

Sellel misjonil oli suur menu: raske orjuse kiuste hakkasid talupojad ise ehitama palvelaid, agaralt koos käima ja viinakatku vastu võitlema. Esimese kümne aastaga astus kogudustesse üle 10000 inimese, saja aasta pärast oli kogudusi 250, vendi 70000.

Olgugi et vennased jäid luterlike koguduste liikmeiks, oli nende palvemaja-vaimustus ülimalt vastumeelne paljudele pastoritele (olgugi et mõned ka pooldasid), kes nägid uues liikumises hädaohtu ametlikule kirikule ja nimetasid vennaste tegevust lausa vähktõveks. Riiklike keelustamiste ja raskete karistuste kiuste elas vennastekoguduste vaim siiski edasi: sellest sündis rida ärkamisaja tegelasi (nt J.W. Jannsen, Fr. R. Kreutzwald, , C. R. Jakobson, J. Hurt, W. Reiman, Jaan Tõnisson), aga ka koorilaul, orkestrid ja laulupidude traditsioon.

»VENE KIRIK«

Aastal 1845 alanud massiline kirikuvahetus jagab meie Vene aja (1710-1918) kaheks väga erinevaks perioodiks. Esimesel kehtis nn Balti erikord, mis jättis siinsele vaimulikkonnale palju vabamad käed kui Rootsi ajal, olgugi et ka tsaaril oli oma riigikirik. Teisel (1845-1918) sünnib sadakond eesti õigeusu kogudust: 1897. a. rahvaloenduse ajaks oli neis juba ligi 110000 usklikku. Sellel perioodil aitab riigikirik uusi kogudusi väga heldesti, eriti suure hulga uute kirikute ehitamisega. Tekkis aga ka võistlusmoment seni domineerinud luteri kirikuga: nii nt ehitati aastatel 1860-1880 tervelt 26 uut luteri kirikut.

Võistlus toimus eriti maakeele kasutamise alal. Kogudusevaimulike ettevalmistamiseks asutas riigikirik Riia Vaimuliku Seminari (1846-1918), kust said peale preestrikutse valinute (nt piiskopid Platon ja Herman) hea hariduse ka hulk tuntud ühiskondlikke tegijaid (nt Jaan Poska, Konstantin Päts, Ado Birk, Jaan Jõgever, Konstantin Ramul).

Võistlus vallandus ka eestlasest kogudusejuhtide ametissepanemises. Riigikirik hakkas seda tegema kohe, jäi aga põhiliselt siiski koloniaalkirikuks: esimene eestlane (Paul Kulbusch) sai piiskopiks alles a. 1917. Esimesed eestlasest luterlikud pastorid (Wilhelm Eisenschmidt, Jakob Hurt, Andreas Kurrikoff, Mihkel Jürmann) ordineeriti alles 1870. aastail, esimese piiskopini sel perioodil veel ei jõutudki.

Eesti jaoks täiesti uutlaadi usukeskusena asutati a. 1892 Pühtitsa (Kuremäe) klooster. Kuna kloostriliturgia toimus kirikuslaavi keeles, on meil seda kloostrit ja kogu keisrikirikut  süüdistatud riikliku venestamispoliitika toetamises. See süüdistus ei pea aga paika: riik püüdis kirikut küll selles mõttes ära kasutada, tegelikuks kahjukannatajaks oli aga kiriku maine.

12. sajandil tõid esimesed misjonärid meile „täiesti valmis“ ladinakeelse jumalateenistuse. 19. sajandil toodi meile jällegi üks „täiesti valmis“ liturgia. See toimus küll algusest peale eesti keeles, ent muusika jäi spetsiifiliselt vene kiriku omaks. Nimelt kiriku: meie ajalooraamatud räägivad küll praeguseni usuvahetusest, ehkki seda ei toimunud: tegemist oli ühe ja sellesama ristiusuga. See usk jõudis aga meie maale sel kujul, mille oli talle andnud vene kirik. Sisuliselt toimus kirikuvahetus.

Kirikuid-kogudusi  lisandus muidki: a. 1730 jõudsid meile vennastekogudused, a. 1860 saabusid esimese vabakogudusena baptistid. Nende kõrval elasid aga Peipsi ääres edasi ka vanausulised, kes olid juba enne Vene aega Eestis varjupaiga leidnud. Samuti ei tohiks unustada meie kuulsat „paljasjalgset Tõnissoni“, kes teenis keiserlikus armees budausu vaimulikuna ja kuulutas seda usundit ka Eestiski, ent tema puhul on tõepoolest juttu ühest teisest usundist. Kokkuvõttes kujunes Vene aeg meil mitme kiriku ajastuks. Ent Vene ajal sündisid ka oikumeenia ja suur kirikute tagakiusamine.

 

III

ÜHTSUSE

POOLE

 

OIKUMEENIASAJAND

Te peate olema minu tunnistajad, ütles Jeesus. Inimesi elab maailmas üle 7 miljardi, neist tunnistab Jeesus Kristust iga kolmas. Nad kuuluvad küll üle 40 000 iseseisvasse kirikusse, kuid teavad, et peaksid olema üks. Teel ristirahva nähtava ühtsuse poole on tähisteks a. 1910 peetud Edinburgi konverents (Edinburgh Missionary Conference, 1200 delegaati) ja a. 1948 asutatud Maailma Kirikute Nõukogu (World Council of Churches, 148 kirikut), kuhu on tänaseks koondunud üle 300 kiriku, kes esindavad ligikaudu veerandit kogu maailma usklikest. Eesti osalemine liikumises piirdus kuni aastani 1989 üksikute esindajate saatmisega mujal toimuvatele kokkutulekutele; siis aga asutati Eesti Kirikute Nõukogu, mis võib nüüd tagasi vaadata veerandsada aastat kestnud edukale tegevusele.
Niihästi üleilmse kui ka Eesti kirikuloo seisukohast on 20. sajand selgesti väga eriline ajajärk, mida iseloomustab nn oikumeeniline liikumine. Kirikute tegeliku ühinemiseni pole aga jõutud – nagu nimigi ütleb, on kirikutevahelised nõukogud ainult nõupidamispaigad. Arutluse peateemaks on aga ühtsuse mõiste ise – missugust ühtsust taotleda?
Kirikuisa Augustinuse nägemus oli:  
peamises – ühtsus,
vähemtähtsas – vabadus,
kõiges – armastus.

EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU

asutati meie esimese oikumeenilise organisatsioonina 1989 a. Pühtitsa kloostris. 25. aastapäeval kuulus temasse 9 kirikut ja koguduste liitu ning üks üksikkogudus, kes esindavad ligi nelja viiendikku Eesti kogudustest. Põhikiri ütleb:
„EKN-i tegevuse eesmärk on ühendada kristlikke kirikuid ja koguduste liite koostööks Eesti ühiskonna vaimseks arenguks kristlike põhimõtete alusel“ ja lisab:
„Eesmärgi saavutamiseks töötab EKN järgmistes põhisuundades: evangeeliumi ja kristliku kõlblusõpetuse levitamine; liikmete vahelise koostöö korraldamine; ühisseisukohtade väljatöötamine ja väljendamine ning üldsusele edastamine; informatsiooni vahetamine; EKN-i kompetentsi kuuluvates küsimustes nõu andmine; EKN-i liikmete, kristlike ühenduste ja riigi suhete kujundamisele kaasa aitamine; halastustöö ja abi koordineerimine.“
Regionaalminister Siim Valmar Kiisler ütles oma aastapäevapöördumises 18. veebruaril 2014:
„EKN on olnud vahend üksmeele ja ühiste arusaamade kujundamisel. Kindlasti ei ole konsensuslikele arusaamadele jõudmine lihtne protsess. Teisalt on aga konsensuslike otsusteni jõudmine kristliku vennaliku armastuse väljendamine mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. ...
Riigi ja EKN-i vaheliste suhete eripära peegeldub 12 a. tagasi sõlmitud Vabariigi Valitsuse ja EKN ühishuvide protokollis, mis määratles need tegevusvaldkonnad, kus riigil ja kirikutel on ühised eemärgid ja huvid. Ühishuvide protokolli lugedes võime näha, et mitmete protokollis kajastatud eesmärkide osas on tehtud olulisi edasiminekuid.“

MAARJAMAA MÄRTRID

Ka Eesti tunneb tuhandeid tunnistajaid, eriti seisavad meeles äsjase ateismiaja omad. Kui Jõhvi koguduse õpetajalt Karl Hesselt nõuti, et ta tunnistaks kõik oma jutlused pettuseks ja ta keeldus, torgati tal silmad peast ja lasti päev hiljem maha. Elu andis suur hulk teisigi – mitte ainult piiskopid (nt Platon, Peeter ja Joann õigeusu, Hugo Bernhard luteri ja Eduard katoliku kirikust), vaid ka metodistide, baptistide ja Jehoova tunnistajate juhid ning paljud teised.
Ristimärgi all võidetud Vabadussõda saatis punase lohemao küll idapiiri taha, kuid seal kasvas ta edasi. Lenin kirjutas: Eri kirikuid püütakse omavahel ühendada. ... Meie siht seisab selles: nii toimida, et see ühinemine mitte meil ei teostuks. Kompartei seadis lõppsihiks usu jäägitu väljajuurimise, kasvatuses eeskujuks laps-isamõrtsuka Pavlik Morozovi.
Kommunism tuli tagasi ning laastas meie maad ja rahvast tervelt pool sajandit, 1940-90. Tahaksime küll unustada, ent ei tohi: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.
Maarjamaa-aastalt 2015 ootame täielikku ülevaadet meie rahva usutunnistajatest, kust leiaksime kõik teadaolevad nimed – alates Viru Johannesest, kes a. 1206 tükkideks raiuti kuni praost Harald Mereni, kes a. 1990 elavalt maeti.
Nähtavad tunnistajad on aga samuti sajad pühakojad, püstitatud vabakslaulmise paikadena, kust on pärit ka meie üldlaulupeod, meie riigi hümn ja Vabadusrist. Ka sellest kõigest vajaksime ülevaadet – et õppida tuleviku jaoks.

MEIE 536 KOGUDUST

2014. aasta alguseks tegutses Maarjamaal 536 kristlikku kogudust, millest 473 kuulusid kirikutesse ja koguduste liitudesse järgnevalt:

Eesti  Anglokatoliku Kirik     3
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik*   60
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik* 166
Eesti Kristlik Nelipühi Kirik*   30
Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik*     3
Eesti Karismaatiline Osaduskirik     5
Eesti Metodisti Kirik*   25
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik*   34
Rooma-Katoliku Kiriku Ap. Admin. Eestis*     9
Uusapostlik Kirik Eestis     3

E Ev-i Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit*   82
E Ev-i Kristlaste Nelipühilaste Koguduste Liit    2
Eesti Evangeelsete ja Vabakoguduste Liit     5
Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit     4
Eesti Kristlike Vabakoguduste Liit     7
Eesti Kristlik Koguduste Liit     4
Eesti Vanausuliste Koguduste Liit     9
Seitsmenda Päeva Adventistide Kog-te E Liit*   20

Tähekesega on märgitud Eesti Kirikute Nõukogu liikmed. Peale nende tegutses Eestis 63 üksikkogudust, kelle hulgast kuulub EKN-i veel Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse Kogudus.

UUE SAJANDI LÄVEL

Juubeliaastaga 2015 astub Maarjamaa kirik oma üheksandasse sajandisse. Nägime, et 2014. a. alguseks tegutses meil 536 kogudust, mis kuulusid suuremalt osalt 10 kirikusse ja 8 koguduste liitu, kuna 63 olid iseseisvad. Võib ka öelda, et meil tegutseb kaks suuremat ja 16 väiksemat konfessiooni. Kui vaadelda usklike arvu, torkab silma, et „kahele suurele“ (kumbki ligikaudu 150 tuhat hinge) järgneb kümmekond õige väikest (vahemikus 1000-7000).
Ent kristlase jaoks pole oluline arvukus: me ei ole tugevad siis, kui meid on palju, vaid siis, kui me oleme üksmeelsed, „üks Jumalaga“. Alles siis saab maailm uskuda, et Jumal on Kristuse läkitanud (vt Jh 17:21).
Maarjamaa ristirahva üksmeel peaks olema juubeliaasta peateema. Peame alandlikult tunnistama, et me pole ilmselt suutelised Kristuse käsku täitma nii nagu peaksime – eelistame hoida „oma“ paljusid kirikuid, selle asemel et ühineda. Ent mis võiks meid takistada kõikide teiste kirikute liikmeid armastamast? Mis võiks meid takistada teistes kogudustes tehtud head tunnustamast? Selle üle on meil ilmselt vaja järele mõelda.
Juubeliaasta Maarjamaa 800 kutsub meid otsima uusi teid hea tunnistuse andmiseks. Üks niisugune tahab olla ka käesolev kirjatükk – lühiülevaade käidud teest, ent ühtlasi sõnum, et meil on vaja ka täielikku Maarjamaa kirikulugu, üksikasjalikku ülevaadet kõigest tehtust, kedagi unustamata – raamatut, millest saaksime õppida, kuidas Kristuse kirikut meie kodumaal üheskoos edasi ehitada. Kes kirjutaks?
Head arutlusainet pakub meie Toompeal toimunud ühine meeleavaldus kristliku perekonna eest. Kas see ei saanud aga teoks tänu meie vaenlastele? Kui nii, siis tänagem neid – ent kõigepealt armastagem neid, sest see on Kristuse käsk. Ja mõelgem sellele, kuidas võiksime näidata kristlikku üksmeelt omal algatusel ja veelgi ehedamalt: Toompea kokkutuleku puhul on ju väidetud, et me olevat seal püüdnud vastandada, mitte ühendada. Kuidas toimida nii, et nägijad ütleksid: „Vaata, kuidas nemad meid armastavad!“ Ja ülistaksid meie Isa, kes on taevas?
Kristlik perekond – Jeesus, Maarja ja Joosep – jääb üheks peamiseks aruteluteemaks. Kui paneksime õige esimesel advendil kodusele söögilauale juubeliaasta laualipu? Et see tuletaks meile iga päev meelde meie lipukirja, Neitsi Maarja sõnu Kaana pulmalauas – Tehke, mis Tema ütleb! Ja aitaks meid seda teoks teha.
Tehkem siis, mis Tema ütleb.
 

Vello Salo

|↑ üles|  

"KAHEKSA SAJANDIT MAARJAMAAD" TEEMA-AASTA

Aastal 2015 möödub kaheksa sajandit suurest kirikukogust, kus eestlaste piiskop tutvustas maailmale Maarjamaad. Sellel juubeliaastal tuletagem meelde käidud teed ja mõelgem sellele, kuidas Maarjamaad edasi ehitada.

KAHEKSA SAJANDIT MAARJAMAAD KOOSTÖÖKOGU

Eesti Kirikute Nõukogu | Eesti Evangeelne Luterlik Kirik | Eesti Apostlik Õigeusu Kirik | Rooma Katoliku Kirik | Presidendi kantselei | Riigikantselei | Siseministeerium | Kultuuriministeerium | Eesti Piibliselts | Tartu Ülikooli Usuteaduskond | EELK Usuteaduse Instituut | Conventus Terra Mariana | Ajaleht "Eesti Kirik" | MTÜ Sonico | Corelli Music |Kirjastus Maarjamaa | Rahvakultuuri Keskus | Eesti Muinsuskaitse Selts | EELK Misjonikeskus | Maarjamaa Haridusselts | EELK Kirikumuusika Liit | Maarjalaulude Festival | Eesti Ajaloomuuseum | MTÜ Maarja Gild | MTÜ Maarjamaa Palveränd | Pühalaulu Kool | Maarja kogudused